Kuklid seemnetega

Vahel saavad retseptid alguse täiesti valest kohast. See konkreetne sai alguse nihu läinud kõrvitsa marineerimisest. R võttis valet sorti kõrvitsa ette, mis enne keema hakkamist laiali lagunes. Õnneks oli äädikas veel panemata ja tulemuseks jäi kibemagus kõrvitsapüree. Panin suure tassitäie kappi ootele, kuni mingi hea idee tuleb ja hakkasin mõttes kõrvitsasaia mõtet veeretama. Poes käies sattus näppu veel seemneleivasegu ja lõpuks läks google otsingusse “kuklid seemnetega” ja tulemuseks tuli: https://perenaine.ee/porgandi-korvitsakuklid-seemnetega/#.WCXFU_qLTIU

img_1097

img_1105

Tulemus oli see, et need said nii kohutavalt head! Tekkis hirm end saiaks süüa. Taigen oli maitselt soolane, samas magus ja porganditäpikesi täis. Sõime kukleid lõunasöögi kõrvale ürdivõiga, õhtul õunamoosiga, järgmisel hommikul poolitatult ja röstitult singiga…kõigeks sobis! See retsept läheb kindlasti kordamisele, mis tähendab, et peaks hakkama valmis kõrvitsapüreed sügavkülma varuma.

Advertisements

Suuremõisa loss

Saadan sinna pea igapäevaselt külastajaid ja vahel küsitakse, et “noo mida seal vaadata on…mingi suvaline maja ju ja mis seal siis nii erilist on?” Kõik on eriline! Minu jaoks. Ma võikski neid tapeete seal pool päeva jõllitada ja ukse ornamente sentimeeter haaval uudistada. Lisaks avati seal veel suve keskel kohvik, kust saab nii lõuapraadi kui maitsvaid küpsetisi.

IMG_0675.JPGUks on ilus, haiskott-lilled on lilled.

IMG_0684.JPG

IMG_0680.JPGSelle tapeediga on siuke lugu, et hall taust on ilmselt trükitud ja punased täpikesed käsitsi peale maalitud. Keegi vaeseke pidi terve toa tapeedi imepisikese pintsliga täis tippima.

IMG_0693.JPGTundus, et mitmed lühtrid on originaalid. Ja no need maalingud seal lae all!

IMG_0695.JPG

IMG_0696.JPGVanad tapeedid ja vasakul uus.

IMG_0699.JPG

IMG_0700.JPGLäikiva klaasi all on vana tapeet, mõlemal pool külgedel kaasaegne.

 

 

Dagö

Töökohast pakuti head võimalust saare turismiasjalistega üks tiir teha ja erinevaid ettevõtteis külastada. Üks asi on lihtsalt turistina kuskil käia, aga kui bussis on kari giide ja ettevõtjad meie tulemisest teadlikud, siis nii on palju ägedam. Ühesõnaga, uurisime-puurisime ja pärisime end igasugustesse muidu keelatud nurgatagustesse.

Tahkuna:IMG_0611.JPG

IMG_0612.JPG

IMG_0613.JPG

IMG_0617.JPG

IMG_0621.JPG

IMG_0622.JPG

IMG_0624.JPG

IMG_0625.JPG

IMG_0627.JPG

IMG_0628.JPG

IMG_0632.JPG

Militaaria:IMG_0636.JPG

Mihkli:IMG_0641.JPG

IMG_0646.JPG

IMG_0648.JPG

IMG_0650.JPG

Ungru:IMG_0656.JPG

IMG_0662.JPG

IMG_0665.JPG

IMG_0663.JPG

Soera:IMG_0668.JPG

IMG_0669.JPG

IMG_0674.JPG

 

 

 

Elu aias

Ma käin tööl. Kui üks tööpäev lõpeb, siis algab kodus teine, sest sealsed toimetamised (ja loomad) vajavad ka oma aja. Mul on isegi vabal päeval imelik lihtsalt passida ja koguaeg peaks midagi tegema. Katsun sellest ringi sahmimise kombest lahti saada ja üks osa võõrutusprotsessist on pildistamine. Niisiis, jälitasin oma makroobjektiiviga aias putukaid.

IMG_0814.JPG

IMG_0831.JPG

IMG_0836.JPG

IMG_0867.JPG

IMG_0847.JPG

IMG_0875.JPG

IMG_0795.JPG

IMG_0864.JPG

Tikrihooaeg

IMG_0784.JPG

Käisin Tallinnas koolikatsetel ja E saatis sõnumi, et võtame kassi. Temal juba välja valitud ja kindel soov, et peab hallitriibuline olema. Kui mina pealinna kooli kobin, siis oleks maal keegi seltsiline ja nunnutatav ikkagi olemas. Niisiis, praami peal helistasin kiisuomanikule (kes muide sõitis mulle parajasti teise praamiga vastu) ja leppisin kokku, et lähme kohe järgi. Valida oli emase musta kiisu ja triibulise isase kiisu vahel. Kuna kiisust saaks niikuinii kesksooline, siis suurt vahet ju ei ole. Emane vast püüaks rohkem hiiri, isane seevastu ajaks võõrad kõutsid õue pealt ära. Niisiis valis E välimuse järgi (ma arvan). E korjas mind sadamast peale, ostsime poest kassitoitu ja muud vajalikku kraami ja läksime oma uuele pereliikmele järele.

Saime kiisupoja Merci karbi eest kätte ja teel kodupoole arutlesime nime üle. Päris tavalist nime ka ei tahtnud, aga samas peaks see olema midagi piisavalt lihtsat, et kõik sellest üheselt aru saaksid. Kuna kiisupoja ema oli pikakarvaline metsast kodustatud Kährik, siis triibiku muidu lühikarvalisest kasukast ulatusid välja pikemad ohted, nagu tikrimarjalgi. Niisiis sai nimeks Tikker. Pahasena Tige Tikker..või Kakluskass nagu me teda aegajalt kutsume. Koduteel oli muidugi ainult üks suur mjäu. Mingid jubedad elukad viisid ta emme juurest minema ja müristavad kastiga kodust aina kaugemale. Kodus sai kiisu kindluseks pesuköök, kus on tema tudupesa, söögikausid ja liivakast. Magamas oli ta esialgu magamistoas diivani peal, mis tähendas seda, et kiisupoega pisi mitukümmend korda oma pessa tagasi tõstma. Nii ahvatlev on ju voodisse end kerra tõmmata või minu pikkade juuste sisse nurruma ja sõtkuma tulla. Nüüdseks on ta juba ära harjunud, et magamistuppa pääseb ainult uneajaks ja kui mängutuurid üle ei lähe, siis läheb ukse taha ja tudub üksinda pesuköögis.

Käisime temaga veterinaari juures kontrollis ka ära. Minu hirm oli, et kass on alakaaluline, kuna ta ei söö midagi. Vahel näksib natuke juustu ja krõbinaid, aga sellist asja, et ta korraga pool konservi nahka pistaks, ei ole. Aga ringi jooksmiseks jagub energiat küllaga. Ilmselt sööb ta oma kõhu mänguasjadest täis, sest kaks sulgedega mänguasja on juba manalateed saadetud. Kärbsepüük täidab ka hästi kõhtu. Tikker jälitab õue peale kõiki putukaid ja lihtsalt krõmpsutab nad elusalt ära.IMG_0789.JPGIMG_0778.JPG

Eelmisel nädalal sai Tikker ühe pikema reisu ka teha. Harjutasime teda juba varemalt autosõiduga, käisime veiseid vaatama ja piima toomas ja niisama sõitmas, et kass seda alati millegi halvaga ei seostaks. Reedel pakki E kassi koos kolaga autosse ja põrutas Saaremaale. Minul olid ammu soome mineku plaani ja üksinda teda ka koju jätta ei saa, niisiis tuli kass kaasa solgutada. Polnud vist hullu olnud. Korteris meeldib kõigile loomadele ja seal on palju põnevat avastada, lihtsalt terve autosõidu oli vaja mjäu mjäu järel teha.

IMG_0777.JPGIMG_0887.JPGIMG_0890.JPG

Töö

Olen suve jooksul tööjuures üht-teist kirja pannud, et see super kogemus ära ei unuks. Ma ei ole seda vist maininud, aga sain selle töökoha täiesti kogemata ja ette planeerimatult. Hiiumaal ei ole päris nii, et töö ootab ukse taga. Siin ei olegi tööd. Hakkasin veebruaris endale suveks tööd otsima ja helistasin mitmetesse kohtadesse. Tutvustasin end, rääkisin oma haridusest, töökogemusest, oskustest ja jätsin kontaktid. Asi lõppes sellega, et leidsin endale restoraniteenindaja koha. Jõudsin juba oma särgimõõdud andaja sobivad jalanõud muretseda, siis kirjutas Kaia, et kas ma tööle tahan tulla. Pakkumine tundus ideaalne: erialane, hariv, põnev, rutiinivaba. Kokkuvõttes kutsuti teda Prantsusmaale ja turismiinfokeskusesse on uut teabetöötajat vaja. Näitasin järgmisel päeval ülemusele näo ära ja käisin kohapeal tööpõldu kaemas. Tegelikult on keeruline võõral saarel uustulnukana segaduses turiste abistada. Ma ei tunne isegi siin inimesi ega olusid, pole külastanud paljusid kohti, veel vähem mingeid restorane, muuseume ja majutusasutusi. Samas on see ideaalne võimalus on kõigega kurssi viia. Jalutada igale poole sisse põhjendusega, et ma pean teadma, mis siin tehakse. Helistada ettevõtjatele ja uurida, mida ja mis hinnaga nad pakuvad. Vahendada majutust, teenuseid ja niisama huvitavaid pakkumisi. Ülemus on ka üks toredamaid inimesi, keda ma üldse kunagi kohanud olen.

Niisiis, tükikesed mõnest tööpäevast: IMG_0593

Täna on eriti rahulik päev ja eriliselt toredad inimesed. Kangutasin kell 10 hommikul suured puidust uksed lahti ja jäin kliente ootama. Ei kedagi! Kohe paar tundi mitte midagi! Saingi mõnusalt maa-ameti kaardirakenduses toimetada ja ülikoolide kodulehti läbi kammida. Vahepeal küsivad inimesed kaarte ja näpunäiteid, et kuhu ja kuidas minna. Näitan suuna kätte ja saadan nad naeratusega teele. Üks tädi tahtis mulle vist pai teha suurest rõõmust ja ütles, et ma olen nii pai inimene. Nii armas. Andsin talle turismikataloogi, suure Dagö kaardi ja näitasin, kuidas nad kuulsa Eiffeli torni juurde minna saavad. Söögikohti soovitasin vist ka ja selline väike vestlus tegi inimesed kohe nii siiralt õnnelikuks.

Siin näeb üldse väga erinevat rahvast. Palju on selliseid rahulikult kulgevaid matkajaid, kes tulevad uksest sisse ja küsivad, et mis siin teha on. Näitan kaarti, soovi korral kriban pastakaga juurde ja juhendan. Vahel otsivad sellised õnnelikud “kuu pealt kukkunud” majutust või lihtsalt kohta, kus telk maha panna ja merre loojuvat päikest nautida. Majutuse puhul ei ole neil üldiselt mingeid nõudeid. Kui mõni ütleb kohe, et tahab kindlasti linna ligidale või Kõppu, siis nemad lasevad lihtsalt saatusel end juhtida ja võtavad rahulikult. Siis ongi hea suunata inimesi RMK matkaradadele, mere äärde ilusat vaadet nautima, metsaonnidesse või kämpingutesse tuduma.  Alati tuleb sõnad peale lugeda, et RMK puhul kehtib igaüheõigus ja esimene saabuja ei tohi kohta enda omaks kuulutada, lõkkekohta ja grilli tuleb sõbralikult jagada ning kõik kaasa võetu pärast jälle minema viia. Keegi ju ei taha minna looduskaunisse kohta, kuhu eelmised külastajad on hunniku laga maha jätnud. Teenused on küll tasuta, aga iga inimene peab loodust ja rajatisi hoidma, et ka teistel oleks meeldiv sinna tulla.

Igatahes, täna lubati mulle veel värvikaarte tuua ja mitu inimest on mööblit imetlenud ja nende päritou kohta küsinud. Vahel toovad inimesed tänutäheks jäätist ja kommi. Eile andis üks Eesti perekond mulle jäätise, sest otsisin neile majutuse ja soovitasin söögikohti. Mingid kutid töid jäätist, sest neile meeldis minu soovitatud restoran. Kuueliikmeline vanemaealiste eestlaste seltskond tõi kommikarbi, sest broneerisin neile mereäärse kämpingu ja teavitasin, mida sinna kaasa võtta tuleb. Nad olid selle üle nii siiralt rõõmsad, et pistsid pärast pisikese kommikarbi mulle pihku ja kiirustasid oma mereäärsesse paradiisi.

Välismaalastel on palju erinavaid nõudmisi. Soomlased otsivad enamasti kaubanduskeskusi ja söögikohti ning peavad leppima Selveri ja mõne kohviku-restoraniga. Aga nad saavad aru ja lähevad naerusui linna peale. Paljud sakslased reisivad karavanautodega ringi ja tulevad õhtupoolikuti siit majutuse soovitusi saama. Jällegi: vajadused-soovid-piirkond-eelarve-nõuded. Saadan nad kas otseselt kellegi juurde muru peale, kus saab dušši all käia ja elektrit, kööki, internetti vms kasutada või soovitan mereäärseid RMK platse. Sakslased on minu tähelepanekute järgi eriliselt keskkonnatundlikud ja naudivad siinset rahulikku eluolu. Nad ei tee probleemi sellest, et telkimisplatsil on ainsaks pesemisvõimaluseks jahe suplus merevees ja vesikloseti asemel kuivkäimla. Nad heldivad linnulaulust, kohalike sõbralikkusest, iiumaistest maasikatest, lukustamata jalgratastest ja paljudest muudest asjadest, mille võlu kohalikud enam ei märka. Jällegi on RMK matka-ja ööbimisvõimalused nende jaoks nagu maailma ime ja nad koristavad lahkudes ka eelmiste külastajate lohakuse jäljed. Nad on eriti entusiastlikud hoidma seda, mis meil on, ja mille globaalset väärtust me võibolla veel näha ei oska.

Samalaadset vaimustust avaldas mulle siin mõni nädal tagasi üks Šveitsi vanaproua, kes reisis üksinda viis nädalalt Eestimaal ringi. Varasematel aastatel oli ta Leedu ja Läti läbi käinud, aga meie saartele jättis ta killukese oma südamest. Südi mutike reisis suure seljakoti ja kohvriga, mille poetas päevaks mõne hea inimese juurde hoiule. Ta nautis täie rinnal meie kehvasid ilmastikuolusid, vähest kaubavalikut ja harva bussiliiklust, öeldes, et see ei ole veel midagi. See ongi Eesti saarte võlu, et kõik kulgeb omasoodu ja paneb ka kontrollifriigid puhkama. Tädi käis siin lausa mitmel järjestikusel päeval jutustamas ja tal lihtsalt ei vedanud majutusega. Mitte, et midagi oleks väga halvasti olnud, aga ta tahtis seiklusi. Leidsime talle majutuse ühte linna väiksesse hotelli ja tellisin takso. Poole tunni pärast oli ta tagasi, silmad hirmust suured, et tema ei taha sinna jääda, sest on majas ööse täiesti üksinda. Vot, see naine ei kartnud mitte metsa, nagu enamik välismaalasi, vaid ta kartis linna. Leidsime talle uue majutuse linnast kaugemal, Kassaris. See koht oleks mulle niikuinii enam-vähem koduteele jäänud ja võtsin tädikese kah auto peale. Sain ise ka ringi uudistada ja julgen edaspidi sinna külastajad saata. Majutus aga asus mere lähedal roostikus ühe kunagise mõisa kõrvalhoones. Kõik on ilusasti renoveeritud, allkorrusel on armas kohvik ja mõne kilomeetri kaugusel nii linnuvaatlustorn, külasadam, matkarajad kui pisike sadamapubi. Tädike oli asukohast vaimustunud! Järgmisel päeval oli ta mul siin jälle tagasi ja tahtis jälle linna majutust, et hommikul siit pealinna bussile hüpata. Tema jaoks oli veider, et inimesed ei lukusta siin uksi ega oma vara. Kogukonnavärk, pätid on teada ja saarelt ei pääse ju minema. Naeris siin, et inimesed hüppavad kusagil pärapõrgus liinibussilt maha ja kaovad metsa. “Where the hell are they going?” oli tema suur küsimus. Ümberringi on ju ainult mets ja meri ja ometigi on inimesed omale sinna õdusa peiduka rajanud. Järgmisel ööl oli tädike linnas, kohe keskväljaku ääres, ja tuli mulle rääkima, kuidas ta võõramaalasest omanikule korraliku peapesu tegi. Tegelane küsib liiga palju raha ja teenus on jama ja süüa kah ei saa ja sada viga. Asi päädis sellega, et talle tehti sõbrahind ja lubati luksuslikku hommikusööki. Andsin talle veel nõu Haapsalu, Tallinna ja Tartu toredate söögikohtade asjus ning loodetavasti jõusid ta lõpuks ikka Riiga lennujaama. Sellised toredad inimesed jäävad väga pikaks ajaks meelde.

Kohvikutepäeva ajal oli hullumaja. Mõtlesin ja mõtlesin ning jõudsin järeldusele, et inimesed on pimedad. Pimedadoma rahmeldamises ja plaanidest kinni hoidmises. Meil on siin näiteks selline eesruum/esik, kus seinad on kõik brošüüre-kaarte-reklaame täis ja inimesed lihtsalt ei märka mitte midagi. Jooksevad sealt läbi siia leti taha, passivad kannatamatult ja kurja näoga, kuni ma kellegagi räägin ja siis küsivad… kaarti. Ise kõndis kõigist kaartidest mööda siia järjekorda närvitsema ja siis on veel pahane ka, et miks ta ISE selle kaardi endale sealt riiulist võtma peab. Imelikud inimesed, kes on oma pimeduses kinni. Nagu silmaklappidega jookseks ringi. Võibolla ka õpitud abitus, sest on vaja, et kõik ette-taha ära tehtaks. Saab see inimene siis oma kaardi kätte, tuleb jälle siia järjekorda seisma, et küsida “A mis siin näha on? Mis teil on siin saarel?”. Ise pole kaarti lahti teinudki ja vaadanud. Seal on kõik ilusti numbritega ära märgitud ja kõrvale kirjutatud, et millega tegu. Kui kataloogist number üles otsida, siis leiab ka avamis- ja sulgemisajad, hinnakirjad jms infot, mida kohe kaardile ei kannata märkida. Selle peale ollakse ka nagu pettunud, et kogu vajalik on juba kaardile ära mängitud. Nagu oleks veel mingit lisa nämmutamist vaja. Toonitan neile, et minge istuge nüüd perega siia maja ette pingile maha ja pange oma plaanid paika. Kõige olulisem on puhata ja rahulikult kulgeda. Kiiruga kõigi vaatamisväärsuste läbi jooksmine ei ole puhkus. Kui küsimusi on, siis aitan meeleldi. Aga suvel ei ole lihtsalt aega igaühega kõike kaardile märgitut läbi nämmutada.

Samas on hästi palju toredaid inimesi, kes vaatavadki ise ringi, töötlevad materjali läbi ja siis tulevad küsivad midagi konkreetset. A´la, kas sinna koeraga lastakse, kas vegan toitu on, kas bussipeatus on lähedal. Õudus, kui keegi plaanib kohaliku liinibussiga kuhugi midagi vaatama minna ja tahab samal päeval tagasi ka saada sealt. Üsna kehva on sellega, aga samas saavad külastajad aru, et väike koht ja bussid sõidaksid muidu tühjalt. Alati on võimalus tellida takso, rentida jalgratas või hääletada. Samas Aasiast pärit inimeste jaoks on täiesti arusaamatu, et buss käib sealt ainult teisipäeval ja mitte ühelgi muul päeval.

Suve lõpp on jälle rahulik. Juba peale kohvikutepäeva jäi vaikseks, poolest augustist kaovad ära soomlased ja eesti pered. Peamisedkülastajad on rännuhullud sakslased, hollandlased, britid, venelased, ameeriklased. Isegi lätlaste ja leedukate jaoks on suvi läbi saanud. Vähem külastajaid annab rohkem aega ettevõtjatega suhelda (uurida kes ja millal uksed kinni paneb jne) ning lihtsalt olla. Teha vaikselt inventuuri, seletada külastajatega pikemalt ka muudel teemadel.

Ooo, ja ilusaid suveniire on meil kah:IMG_0591

Hiiu Nikerdise Kikilipsud

IMG_0598.JPG

Kristi Kuurme keraamika

IMG_0762.JPG

 Ideeklaasi Kevadised Lestad

IMG_0775.JPG

Rahvariidetriibulised järjehoidjad (autor Katrin Lember)

IMG_0768.JPG

“Ühtteist peas, kuid palju südames” (autor Mila Balti)

IMG_0765.JPG

Hiiu Ihuhoolduse seebid

IMG_0773.JPG

Lestakausid (autor Sulev Loopalu)

 

Mis edasi saab?

Ma olen oma tuleviku nüüd ära otsustanud. Panin paberid kolme kohta: loodusturismi jätku ja kahele erialale Tallinna Ülikooli. Lisaks veel tagavaravariandina ametikooli, juhuks kui kuhugi sisse ei saa, aga selleks oleks pidanud midagi ikka väga valesti minema. Maaülikooli ei tõmba kohe üldse peale sellist nõmedust. Meil panid mitmed paberid sinna ainult selle pärast, et näha, kas võetakse vastu või ei. Tartu on liiga kaugel ka ja ma olen kooli õppekorralduses nii pettunud.

Vaatasin pingeridasid (ilmselt moodustuvad need keskmisest hindest ja bakatöö tulemusest) ja kui ma mõlemal eelistatud õppesuunal olen esimesel/teisel kohal, siis peaks ülikool ise juba tahtma, et ma sisse astuks. Eile oli sisseastumiseksam erialale, millesse sisse saamisesse kõige rohkem kahtlesin (pärast avastasin end pingereas teiselt kohalt) ning kogu see pabistamine oli asjata. Pandi motivatsioonikirja kirjutama ja pärast oli komisjoniga lühike jutuajamine, et miks ma sellest erialast huvitun ja mida ma üldse oma eluga teha plaanin. Astusin naeratades uksest sisse ja teretasin komisjoni, selle peale vastati mulle, et “Meil on rõõm näha, et sul on rõõm näha!”. Sellega oli jää murtud ja pisukese vestluse järel öeldi kohe ära, et neil oleks äärmiselt hea meel, kui ma nende kasuks otsustaksin. Need sõnad jõusid mulle alles õhtul hiljem kohale. Juurdlesin selle üle, et kui ma niikuinii mõlemale soovitud kohale sisse saan (teises olen pingereas esimesel kohal, milles küsimus?), siis mis ma üldse sinna vestlusele lähen. Niikuinii kisub asi keskkonna poole ja rekreatsiooni saab omal käel ka õppida ja alati jääb variant giidikursus läbi teha. Asi otsustatud. Sättisin end hommikuse Dagö bussi peale ja ei kahelnud oma otsuses üldse. Praami peal olles sain meili, et mind on vastu võetud ja sellega on tulevik otsustatud. Emps julges ka pärast öelda, et ta oli salamisi lootnud, et valin keskkonna suuna ja üldiselt on tal igasuguse õppima mineku üle hea meel.