Vilma browniepulber
Õli
Vesi
—
Kohupiimapasta 600g
Hapukoor 100g
Muna 4 tk
Kirsid
Kondentspiim
Kookoshelbed
Lõpuks läks kogu kupatus ahju ja hoidsin hinge kinni, et see valmis saaks. Pidin 15 minutit enne küpsetusaja lõppemist tööle minema ja jätsin koogi ahju järelküpsema. Lahti lõigates selgus, et kõik oli perfektne 🙂
Jääb vist mulje, et ma millegi muuga ei tegelegi kui kokkamisega. Ma ei viitsi üksinda elades eriti kooke teha, sest kes need siis ära sööb. Seega leiab probleem lahenduse, kui külalised saabuvad ja leian endale “ohvri(d)”. Tavaliselt on “ohver” vabatahtlikult nõus nii kokkamisel kui toidu hävitamisel abiks olema 😀 Seekord osutus valituks kook valge šokolaadiga, aga miski oli nagu puudu. Niisiis, kiire pilk külmikusse jaaaa…ahjuõunajogurt! Andis šokolaadile sellise huvitava ja mõnusa kaneelise järelmaitse.
Koostis:
Digestive küpsised
Või
—
Toorjuust (300g)
Ahjuõunajogurt (2dl)
Valge šokolaad (300g miinus maitsmise tükid)
Kompottkirsid
Šokolaadilaastud
PS! Valge küpsetamiseks mõeldud šoks ei sobi, sest see ei tardu külmikus ära.
Millest ma kunagi kirjutada tahtsin, aga siis lootusetult ära unustasin. Käisime kunagi aprilli lõpus paariks päevaks Viljandis. Lihtsalt niisama, ilma igasuguse plaanita. Kolasime linna peal, sõime hommikuks sooju Kivi Pagari saiu ja külastasime kalastuslaata. Ostetud õngeritv ootab siiamaani Viljandis oma edasist saatust. Muidugi ei saa ma ilma lollusteta. Vallikraavi silla peal lasid inimesed köitega alla. Rahva seas leidus ka keegi tuttava tuttav, keda mina olin ühikas ühe korra näinud ja nägupidi teadsin. Pakuti võimalust laskuma minna ja muidugiiii! 😀 Midagi täpselt mulle! 😀 Ilm oli suurepärane ja soe ning ma olin jõudnud just enne kodus käia ja teksad retuuside ning mingi hõlsti vastu vahetada, aga suva sellest. Ma saan ju köiega silla alla kõlkuma minna! Korraldaja-onuke vaatas algul väga kahtlustavalt ja ei andnud kindlat vastust, kas mind lastakse sinna või ei. Ilmselt tahtis näha, kas ma lähen närvi ja hakkan pabistama. Tädid, kes enne mind alla lasid, kilkasid küll suurest hirmust, aga viga keegi ilmselgelt ju ei saanud. Samuti ei talunud inimesed rippsilla kõikumist ja läksid käepidemelt tuge otsides valli peale toimuvat uudistama. Kas see tõesti kõikus siis? Mina küll aru ei saanud ja kõrgusest on ka suva. Mida kõrgemal, seda ägedam 😀
Lõpuks tõmmati mulle ikkagi traksid ümber. Onu tuli oma jüngrite tööd üle vaatama ja sättis torisedes köied korrektselt paika. Väike seletus, kuidas end stopperiga seal libistada ja ronisingi üle rippsilla käetoe. All 15 m (Vikipeedia ütleb nii, tundus palju kõrgem) Viljandi õhku ja siis vallikraavi põhi. Juba teiselpool käetuge olles mõtlesin küll, et “päris loll ikka, on sul vaja igale poole ronida” 😀 Tegin seal laskudes mingeid akrobaatilisi krõnkse, kuni jalad oli peast kõrgemal ja siis lasin end sillast eemale. Terve selle aja naeratasin (ei naernud nagu mingi hullumeelne). Lihtsalt nii tore oli! Onuke ise oli vist ka üllatanud, et mingi suvaline blondiin sellise asja peale vähimatki närvi ei näita. Pärast laskumist tuli end mööda köit taas maapinnale tirida ja kõik jubinad tagastada. Kahjuks jäi mina kätte ühe abivalmi tädikese helelilla patsikumm, aga ju ta pidi siis mulle sellest päevast mälestuseks jääma.
Puu peegeldus hommikukohvil
PS! Heategevuskampaania “Anname au!” raames müüdavad sinilille rinnamärgid on nii toredad. Kahjuks pidin kvaliteedis pettuma, sest tsiklitagi küljes ligunes see juba mõne sõiduga ära ja must täpike lendas kuhugi maanteele
.
Kadi motiveeris mind kirjutama. Korjasin meie mini-aiamaalt just 2 liitrit maasikaid ja sõin pooled ära. Nüüd peaks energiat ka jätkuma, kui ma just nendest täpiliseks ei lähe. Kui juunikuu möödus veel kooli ja praktika lainel, siis juulit iseloomustab kõige paremini sõna teadmatus. Kuidagi ligadi-logadi on kõik ja ma pigem lihtsalt ootan asjade laabumist. Töögraafik on nii, kuidas juhtub, kuid samas jääb mul ikkagi piisavalt aega “enesearendamisega tegeleda” (ei ole minu väljend). Niisiis õmblen ja pean muid totakaid plaane, mida ma kahjuks päris üksipäini täide viia ei suuda. Kulutan oma aega enam-vähem kasumlikult: loen häid raamatuid, kõpitsen aiamaad ja samal ajal grillin end pruuniks. Täna mängisin vanaemale terve päeva autojuhti ja käisime kõik linna toidupoed läbi (,sest seda õiget saia saab ainult sellest poest ja õigest leiba teisest poest ja normaalset liha ei müüda kummaski, niiet tuleb veel kolmandasse kauplusse minna). Lõpuks viisin ta maale ära ja läksime veel metsa “jahile”. Kukeseened (jahhh, ma söön seeni ja olen siiani veel elus) on kahtlaselt kuivanud sel aastal ja kukuvad juba ise pikali. Mustikad olid ka valmis, samuti esimesed mustsõstrad, tikrid ja kirsid. Mingit korralikku metsmaasika aastat ei olnud ja ei tule ka. Mitte, et ma viitsiks neist midagi vaaritama hakata. Niigi olin tubli ja toppisin sügavkülma terveid aedmaasikaid täis, hakkisin hunniku rabarberit talvise koogiteo jaoks ja külmutasin mõned ürdid. Sõstrad tuleb veel külma panna ja arooniasiirupit teha, sest selleta ei ela ma talve üle.
Ma viitsin kunagi pildid ka otsida. Enne teen endale ühe marjase jäätisekokteili ja naudin seda õhtupäikese valguses.
Seoses selle ligadi-logadi olukorraga: üks tegelikult tore, aga vahel natuke sotu inimene suutis mulle seljatrauma tekitada, mille tagajärjel ei saanud ma mitu päeva end liigutada ja täna poekotte tõstes pidin otsad andma. Tööjuures on tavapärane 2-3 valuvaigistit võtta ja traumapunkti kirurg lohutas mind tõsiasjaga, et selg valutab kõigest kuu aega. Muidugi pärssis kogu see jama mine tööle minemist ja kõiki muid toiminguid. Muuhulgas pidin loobuma tsiklisaba peal sõitmisest ja rulluisutamisest 😦 Nüüd vist juba enam-vähem kannataks mõlemat, aga tee peab võimalikult sile olema.
marymaailmas 
